Kuulge, me ei saa homme enam Saksamaale sisse, kui kohe liikuma ei hakka!!!

Mismoodi see nüüd nii läks, et järsku põgenema peab? Läheme korraks algusesse tagasi.

Oma iga-aastast kevadlaagrit hakkasime, nagu ikka, planeerima sügisel, kui miski ei ennustanud, et talve sel korral ei tulegi. Juba eelmisel korral lahkudes oli põgusalt jutuks, et tahame samas majas veel ühe puhkuse veeta ja nii oli üks mure vähem. Raha vahetas omanikku ja broneering sai tehtud. Hiinlaste püüdlused, seal kusagil kaugel, mingi kummalise uue viirusega hakkama saada, ei puudutanud meid. Liiati, jäi mulje, et kellegi pahatahtliku eesmärgiga valmistatud bioloogiline relv on väljunud kontrolli alt ja KARMA näitab oma palet. Või oli siiski lihaturg, või ikka nahkhiired? Olgu kuidas on, aga meie tegemisi ja plaane see tol hetkel ei seganud.

Vahepeal sai käidud Brüsselis brittide viimasel europarlamendi istungil, Šveitsis cyclo-crossi MM-l ja meeleolukal suusareisil Austrias. Juba siis kostus Itaaliast ohumärke, mis andsid mõista, et avatud maailmal on sellise asja ees üks oluline nõrkus. COVID-19 kollitas juba Euroopas. Tundsin mõttes kaasa Meelisele, kes sel aastal just Itaaliasse kevadlaagrisse planeeris minna. Ka minu kõrvu kostus küsimusi, et kas me ikka julgeme minna, seal ju koroona. Ikka julgesime :)

Mari-Liis oli otsaga juba Hispaanias ja andis võistlustel kuuma. Kohapealsed teated ütlesid, et viirus on kanda kinnitanud Madriidi piirkonnas, mis jäi meie majutusest 500-600 km kaugusele.

Mõtlesime oma teekonna hoolikalt läbi, varusime desinfitseerivat vahendit ja teele.

Oht oli madal ja teel tööasjus Läti kliendiga kohtudes teretasime veel kättpidi, suhtlesime vabalt. Siiski, peale igat peatust käis asja juurde korralik desinfitseerimine.

Teel tuli infot järjest jubedamatest numbritest Itaalias ja samuti oli esimesi märke viirusepuhangutest Saksamaal ja Prantsusmaal. Kaardilt vaadates sain aru, et Saksamaa ohupiirkond jääb meie teekonnast kaugele ja Prantsusmaa viiruspuhangu piirkonnast sõidame hooga teiselpool piiri mööda. Olime valmis piiriületustel tekkivateks ummikuteks ja pikemaks seismiseks, aga võta näpust, meie ei kohanud 6 riigi piiripunktides hingelistki, kes huvituks, kes tuleb ja mis seisus tema tervis on.

Ilm läks järjest soojemaks ja meeleolu tõusis. Calpe tervitas meid juba 23 soojakraadiga.

Maja oli oma endise koha peal ja hilisõhtuks valgus see rahvast täis. Kõik head kamraadid said kokku ja see tekitas üleoleva meeleolu. Hetke, kus majas oleks vaikus või parasjagu polnud millegi üle naerda, praktiliselt polnud.

Kusagilt kostus, et Võrus oli toimunud mingi juubel, kus muu toidu ja joogi kõrval pakuti ka nakatumist Covid-19 sarnaste sümptomitega. Vähemalt sellise pildi joonistas olukorrast ajakirjandus. Kuidas asi tegelikult oli ja kuidas kusagil midagi levis, oli tegelikult vaid aja küsimus, sest keegi ei teadnud ju midagi karta. Fakt aga oli, et oht nakatuda kummalise viirusega kodus oli tol hetkel palju suurem.

 Minu kõige suurem hirm oli eeloleva nädalavahetusega seotud, mil pidime Mari-Liisiga sõitma teisele poole Madriidi, et osaleda Valladolidis toimuval XCO võistlusel. Madriidist tulid teated, et inimestel manitsetakse kodus püsima ja piirkond on suletud. Võistlustel pidi stardi/ finišhi ala pealtvaatajatele suletud olema, aga mujal võis pealtvaataja vabalt olla. Hinges kõhklused jätkasime treeningutega. Enesetunne oli ülihea, vorm tõusis ja hoolimata talvega kogutud lisapolstrist oli isegi tõusudel kerge.

Mingil hetkel tuli info, et võistlus jääb ära ja see uudis meeldis mulle väga. Kuuldused kodustest probleemidest WC paberiga ajasid muigama. Kummaline, et inimene ei saa aru, et kopsud ja perse pole otseselt seotud.

Mingeid märke oli ka Calpes näha. Rannapromenaadil olid pooled kohvikud kinni ja rahvast liikus ka tunduvalt vähem, kui varasemalt.

Puhkepäeva veetsime basseini ääres, kuhugi väljasõidule ei läinud, sest nii tundus turvalisem. Uudistest oli kuulda, et madriidlased panid nagu tarakanid pealinnast putku ja kihutasid oma maakodude ja suvilate poole, kus lootsid meeldivalt puhates karantiini mööda saata.

Paraku tassisid kogu riigi viirust täis ja loetud tundidega hakkasid nakatanute numbrid kasvama. Nägime ka meie, et muidu vaikne piirkond, kus meie villa asus, hakkas ühel hetkel elama. Varasemalt oli meie vastas majas vaid briti vanapaar, aga nüüd kostus häält ühest aiast, muusikat teisest. Poest kadus järsku leib ja liha. Isegi meie lemmik tuunikala konserv sai otsa. Avastasin, et Calpe on oma poodide kohta liialt ülerahvastatud ja sain toiduvarud täiendatud palju väiksemast Benissa linnast, kus sama suured poed, aga inimesi palju vähem. Ma olin veendunud, et suudame eraldi olles laagri kenasti lõpuni viia ja ümberkaudne sahmimine jättis mind üllatavalt rahulikuks. Ostsin kapid korralikult sööki täis, et vähem poes töllamist oleks ja järgmine 5-päevane treeningblokk oli ootamas.

HISPAANIA PANNAKSE LUKKU!

See teade muutis kõik. Taavi pani asjad kohe liikuma ja istus kambaga maha, et kiiremas korras lennukipiletid hankida ja koju jõuda. Minu peas keerles mõte, olla kuni laagri lõpuni ikka kohapeal, sest kodus olemine tundus palju jubedam, kui siin soojas, mõnuledes basseini ääres. Siiski vaatasime variante, et kodutee ette võtta. Poola pani end nii järsku lukku, et me poleks isegi kõige parema tahtmise korral sealt läbi saanud. Lood piiril hädasolevatest kaasmaalastest hakkasid mitmeks päevaks uudisteportaalidel klikke korjama. Võtsin sihiks Poolat vältida ja Saksamaalt mööda merd Leedu või Läti suunas pääseda. Need kaks riiki lasid vähemalt oma riigist läbi liikuda, et koju jõuda. Kahjuks oli esimene võimalus alles 4-5 päeva pärast. Tegime telefonikõne välisministeeriumi infotelefonile, mida uudistes ja sotsiaalmeedias korralikult reklaamiti, aga ka nemad ei osanud meid aidata. Ma saan nendest kirujatest täitsa aru, kes väidavad, et see on mõttetu asutus. Mitte sellest osast, et mõttetu, aga just pädeva info saamine ei olnud tol hetkel nende tugevaim külg. Nende vastus minu päringule, et tahan autoga Hispaaniast koju pääseda oli: ,,mööda maad on keeruline’’. Mingit varianti, et "tulge Saksamaalt laevaga, Leedu laseb läbi" või mingid muud variandid ei tulnud jutuks.

Vahepeal oli üks osa meie seltskonnast saanud lennupiletid läbi Budapesti ja Helsingi Tallinnasse ja väljalend toimus Barcelonast juba järgmisel päeval, mis tähendas, et ärasõit pidi toimuma juba vara-varahommikul. Nagu noaga oli see lõbus olemine lõppenud ja õhtusöök toimus juba pigem vaikivas meeleolus. Tavapärase söögijärgse sumina asemel kadusid kõik oma tubadesse ja tegelesid pakkimisega.

Olin hommikul üleval ja saatsin sõbrad minema ning ise panin mõne aja pärast teises suunas, et Merle Alicantesse viia. Tahtsime päeval sõitma minna, sest esmaspäevast pidi riigis ka rattaga sõitmine keelu alla minema, aga mujalt tulid signaalid, et juba liiguvad politseinikud ja sõjaväelased ja peatavad rattureid. Tegime otsuse, et sõit jääb ära ja tuleb kiiremas korras koju saada.

Võtsin suuna hoopis Helsingi poole ja pärast mõningast netis pusimist olid laevapiletid ostetud. Hind oli muidugi krõbe ja eelarve sai korraliku põntsu, aga rattad pidi koju saama ja muidugi ise ka. Oli vaja Saksamaale jõuda ja seejärel 30h laevas loksuda, misjärel Helsingist koju saamine tundus koera sabast üle saamisena.

Hommikul pakkisime rattaid ja sättisime koormat, kui kusagilt kostus, et järgmisel hommikul pannakse Saksamaa lukku. Lõunasöögi järel arvutasin veidi ja sain aru, et nüüd on kiire majas. Waze näitas, et 1500 km läbime alla 14 tunni ja piiride sulgemiseks oleme 2h varuga kohal, aga mina teadsin, et käruga ei sõida nii nagu Waze arvab ja keskmine kiirus tuleb kindlasti aeglasem. Pealegi ei teadnud, mis meid ootab piiriületustel. 

Sisuliselt jooksime autosse. Burritod, mis õhtusöögiks tegime, olid veel kuumad, kui pajaga pakiruumi rändasid ja teine plaaditäis läks alles ahju, et mahajääjad nälga ei jääks. Ülo oli rahul, et kapp on toitu täis, tal polnud kuhugi kiiret. Pensionäri elu, pole vahet, kus pikutad.

Kiirteel ei paistnud välja, et riigis on liikumiskeeld. Õigupoolest hakkas õige liikumispiirang pihta alles hommikul. Küll oli rohkem võõraste numbritega autosuvilaid, kes ilmselt kodude poole kihutasid ja rohkelt rekkasid. Minu oletus, et rekkade hulk väheneb pärast Barcelonat, sai ka kinnitust, sest peale seda jäi palju rahulikumaks.

Piiril oli null inimest, miski ei viidanud, et kusagil mingi kriis oleks. Küll oli Prantsusmaal esimeses kiirteeväravas kohalik politsei valves, aga Eesti registrimärki nähes kadus tal igasugune huvi meie vastu.

Ega Prantsusmaast midagi peale kihutamise ei meenu. Isegi tavapäraseid konnanalju ei teinud. Teate küll neid KeskeraKONNA, üliKONNA jne nalju. Ah, muidugi ei tea, see meie pere sisehuumor :)

Igatahes andsin hagu, nagu suutsin ja kui pildi kahtlaseks võttis, siis aitas Mari-Liis hädast välja. Pereema jõudu hoidsime hilisemaks, kui järsku vaja peaks minema. Meie Škoda Superb toimetas isuga ja tassis 4,5 m pikkust haagist korralikult, rüübates edasiliikumiseks vaid 9 liitrit 100 km kohta. Tõsi, saime mullu ka vähemaga hakkama, aga nüüd polnud aega jokutada ja tõusudel ökonoomitada. Võrdluseks, 2,0 mootoriga Renault Trafic tahab samasuguse pingutuse jaoks 13,5 ja MB V-class liitri võrra vähem kütet saja kilomeetri läbimiseks. Igatahes, näitas Waze, et vähemalt 30-minutiline varu peaks olema, et enne lukustamist saksa piir ületada.

Veel enne piiri tegin suunamuutuse ja ületasime Reini jõe veidi pisemat teed mööda, sest peateel näitas ummikut. Piiriületus läks ludinal, sest mingit kontrolli taas polnud.

Nüüd oli aega, et vaikselt Travemünde sadamasse jõuda. Kuna vahemaa oli 850km, aga aega check-in tegemiseni oli 13-15h, siis tegime esimese pikema peatuse ja kinnitasime keha. Parim omlett, mida viimasel ajal saanud olen.

Saksamaa liiklus ei viidanud kuidagi mingile probleemile maailmas. Ikka palju autosid ja suuremate linnade ümbrused „stau” hoiatusi täis. Õnneks pikemast seismisest pääsesime.

Travemünde Lidl oli planeeritud käik, et toiduvarusid täiendada ja sealt sadamasse jõudsime just õigel ajal, et check-in ära teha. Noormees, kes läbi luugi piletid andis ja andmeid kontrollis, ei muretsenud küll mingi viiruse pärast. Paljad käed, maskita nägu, no problemo.

Laeva lossiti tunde. Ma jõudsin mitu korda suikuma jääda ja vähemalt korra ärkasin roolitaga üles, omal silme-ees unenäost meelde jäänud pilt, et kihutan vastassuunavööndis vastutuleva auto poole.

Meid lasti vist viimasena laeva, sest peale meid platsile enam autosid ei jäänud. See andis lootust, et ehk saame seetõttu varem laevast välja. Helsingis ootas meid uus mure, sest Vuosaari sadamast Länsisatamasse on 24km ja aega ühe laeva saabumisest teise lahkumiseni oli 1,5h.

Õnneks ei pidanud me 2 kajutit võtma ja saime viiekesi ühte neljasesse pugeda, mis leevendas natukenegi juba niigi suureks paisunud eelarvet. Mahtusime kenasti omavahel ära.

Kuna priimus oli meil kaasas, siis ei pidanud ka kajutist kordagi lahkuma. Tõsi, korra käisime välitekil ja seal viibides tundus, et tegemist on kummituslaevaga, sest näha polnud kedagi, aga laev ise rühkis aina edasi. Internet toimis ja Telia TV aitas koduste uudistega kursis olla. Saaremaa ja Võrumaa olid kuumad teemad. Kuhu me läheme?

Juba enne laeva sõitmist oli kuulda, et mingi oletatav kolonnis sõit läbi Poola läks luhta, kuna mingi osa kokkuleppest ministrite vahel läks tõlkes kaduma ja inimesed olid juba kohaliku politseiga pisikese mässu maha pidanud. Olime õnnelikud, et ise sellise suuna olime valinud. Nüüd oli ka välisministeeriumi infotelefon võtnud eesmärgi inimesed sadamate poole suunata. Räägiti juba mingist abilaevast, mis muidugi polnud veel sinnapoole startinud.

Söögi valmistamine oli alati veidi riskantne. Krt seda teab, kui palju nüüd gaasipliidist neid vingugaase tuleb ja kui tundlik on laeva tulekahjusüsteem. Igaks juhuks hoidsime vahest välisukse paokil.

Hommikusöök keres, kõik vajalikud aknad arvutil lahti, liikusime autosse. Kuna aega oli täpselt nipa-napa, siis oli Mari-Liis arvuti põlvedel valmis kohe muudatusi tegema. 45 minutit enne starti pidi tegema muudatuse, kui soovisid väljumisaega muuta, aga vähemalt pool tundi enne laeva lahkumist oli vaja teha check-in. Lisaboonusena, et asi liiga igav ei oleks, oli autodekil täielik leviauk ja see muutis õhustiku veidi närviliseks.

Õnneks läkski nii, nagu olin laevale sõites lootnud ja meid lasti esimeste seas laevast välja. Kohe järgmiseks ootasime, et kohe järgneb lauskontroll ja meie tervis võetakse kohe suure luubi alla. Õnneks polnud meil kellelgi nohupoegagi ja selles suhtes olime rahulikud. Siiski mingit kontrolli polnudki ja üsna kiirelt olin Keha 1 peal, Waze lubatud 30 minutit ekraanil. Võtsime vastu otsuse, et küll jõuame ja check-in läks käiku.

Helsingi liiklus oli tagasihoidlikult hõre ja sadamasse jõudmist aeglustas vaid mõne fooritule taga passimine. 12 minutit veel varuaega ja nii saime kenasti laeva. Valisime teistest piisavalt eraldi asetseva laua ja veetsime järgmised 2h suht paikselt.

Eestis ootas meid ees vihmane ilm ja esimene piiriületus, kus kedagi ka kontrolliti. Kõik saabunud autod sõitsid telgist läbi ja reisijad said põgusa ülevaatuse, ning pidid täitma paberi, kus kinnitasid, et järgmised 14 päeva tuleb veeta karantiini tingimustes. Olime sellega arvestanud ja see meie jaoks tuska ei valmistanud.

Väike vahepeatus Pildikülas, kus osa rattaid maha sai laetud ja kodutee ootas. See 250km oli kiireim, mida ma kunagi sõitnud olen.

Võrus oli liiklus hõre ja meie maja täiesti vaikne. Asjade tassimine võttis veidi aega, aga tuppa oli vaja kõik saada. Külmkapp oli ämmakandidaadi poolt toodud sööki täis ja karantiin võis alata.

Hispaanias lahku minnes otsustasime, et teeme kohe kodus kõik koos korraliku sauna, aga kuna saabusime nii erinevaid teid pidi, siis otsustasime mõnda aega siiski eraldi olla. Üle nelja nädala on möödas, kui oleme vaid oma perega olnud, mingeid probleeme sellest ei näe. Me olime ka varem enamuse ajast kõik peadpidi koos ja tunneme nii ennast väga hästi. Üks pereliige käib korra nädalas poes toiduvarusid täitmas ja korra päevas käime rattaga sõitmas. Tõsi, väljas treenimine oli algselt suur küsimärk. Kas siis tohib või ei tohi? Sotsiaalmeediast ja seadustest lugedes jääb tõde kuhugi hägusele alale. Helistasin riigi kriisiabi infotelefonile 1247 ja uurisin järgi. Sain kinnituse, et väljas peab käima, sest see on tervisele kasulik. Kinnituse sain ka siis, kui politseist kõne tuli ja minu karantiinitingimustest kinni pidamist kontrolliti. Olen ise koguaeg arvamusel olnud, et kui käitud teiste suhtes nii, nagu oleksid nakatunud, siis ei saa midagi juhtuda. Õnneks lubab leibkonna reegel meil kolmekesi koos trennis käia ja nii on asi veidi lõbusam. Kedagi endale lähedale lasknud ei ole, aga peast soojaks ka läinud ei ole, ehk saab sellest sitast kuidagi üle. Olge terved.